SEE TUNNE, KUI KOHTUD LÕPUKS ISEENDAGA

Kujuta ette, et oled kogu elu tundnud igatsust.

Mitte kellegi teise järele. Mitte asjade järele.

Lihtsalt… midagi on olnud puudu.

Midagi, mida ei oska sõnastada.

Sa oled otsinud vastuseid.

Õppinud, arenenud, proovinud, lahti lasknud, loonud.

Ja ometi – midagi jäi alati justkui pooleli.

Ja siis… ühel hommikul…sa lihtsalt vaatad sinist taevast.

Lihtsalt oled, ilma otsimata, ilma ootamata.

Ja siis toimub midagi, mida sa ei saa enam tagasi võtta.

Sa kohtud iseendaga.

Mitte selle “minaga”, keda oled harjunud esitama.

Vaid selle pärisminaga, keda oled kogu elu tundnud, aga kelle oled surunud vaikselt tahaplaanile.

Et sobituda.

Et olla mõistetav.

Et olla armastatud.

Aga nüüd… sa lihtsalt seisad.

Ja ta on seal. SINA oled seal.

See tunne…on nagu laps, kes kohtub oma vanemaga pärast aastakümneid eemalolekut.

Ei ole vaja sõnu. Ei ole vaja seletusi. On ainult vaikus.

Ja püha äratundmine: “Ma olen jälle kodus.”

Su keha teab.

Su hing rahuneb.

Su vaim ei otsi enam.

Sest kõik, mida sa oled igatsenud, oled olnud sina ise.

Sa ei pea enam mitte midagi tegema.

Sa lihtsalt oled. Ja see ongi kõik.

Seda hetke ei saa õpetada.

Seda ei saa kelleltki saada.

Seda saab ainult kogeda.

Kui sa lõpuks lubad iseendal päriselt tagasi tulla.

See ei ole valgustumine.

See on inimeseks olemise kõige sügavam kiht.

Ja kui see hetk tuleb –siis sa ei unusta seda kunagi.

Sest see pole enam hetk.

See on algus.

Sina oled kohal. Lõpuks.