LOOMULIKULT MA OLEN OLNUD KOGUAEG – LIHTSALT UNUSTASIN ÄRA
- sarapuuurmas
- Mar 29
- 1 min read
See hetk ei tule suure paugu ega valgussähvatusega.
See tuleb vaikselt.
Nagu sulg, mis maandub su südamele.
Ja sa lihtsalt… mäletad.
Loomulikult ma olen olnud koguaeg.
Loomulikult ma ei pidanud kellekski saama.
Loomulikult ma ei olnud katki.
Ma lihtsalt unustasin ära.
Unustamine ei olnud viga.
See oli mäng.
Mäng selleks, et sa saaksid avastada, kogeda, komistada, otsida –ja lõpuks naerda:
“Kurat… ma olengi see, keda ma otsisin.”
Sind õpetati otsima.
Sind õpetati muutuma.
Sind õpetati vabastama, puhastama, parandama.
Ja see oli osa teekonnast.
Sest ilma selleta… ei tunduks see ärkamine nii lihtne, nii selge ja nii naljakas.
Sa lihtsalt istud.
Ja järsku on kõik kohal.
Tühjus. Vaikus. Selgus. Naeratus.
Ja mingi osa sinus ütleb:
“Ma olen kogu aeg siin olnud.
Sa lihtsalt uskusid mõnda aega, et oled kadunud.”
Ja nüüd… sa ei otsi enam.
Sa lihtsalt oled.
Ja see ongi see, mida sa otsisid.