Jah, see on tänapäeva ühiskonnas laialt levinud probleem. Me elame ajastul, kus informatsioon on kergesti kättesaadav ja ülekaalukalt rohke. Koolitused, kursused, raamatud ja veebiseminarid pakuvad lõputult võimalusi teadmiste omandamiseks, kuid sageli on selle taga teatud lõks, mis võib viia inimesi tegelikust enesearengust eemale. Siin on probleemi selgitus:
ja enese peegeldamise puudumine
Informatsiooni illusioonist tarkuse illusioonini:
Inimesed koguvad infot, et end paremini tunda, ja see annab neile ajutise rahulolutunde: "Ma tean, seega olen ma teadlik."
Kuid teadmine pole veel mõistmine ja tarkus ei tulene ainult välisest infost. Tõeline tarkus nõuab, et inimene peatuks, vaataks sissepoole ja kogeks, kuidas see info temaga päriselt resoneerib.
Endasse vaatamise vältimine:
Infot kogudes on lihtne keskenduda sellele, mida on vaja parandada, selle asemel et näha, mis juba olemas on.
Sügavam enesesse vaatamine võib aga tõstatada ebamugavaid küsimusi: "Miks ma seda infot kogun? Kas ma püüan midagi vältida?" Paljud väldivad neid küsimusi, sest need võivad tuua esile varjatud hirmud, valu või lahendamata tunded.
Välise tunnustamise vajadus:
Tänapäeva maailmas mõõdetakse väärtust sageli saavutuste ja sertifikaatidega. See loob surve "teha rohkem", "saavutada rohkem", kuid sageli jääb kõrvale küsimus: "Kas see, mida ma teen, teeb mind tõeliselt õnnelikuks ja terviklikuks?"
Tegemine teadmiste asemel olemise asemel:
Paljud usuvad, et kui nad tegutsevad aktiivselt ja koguvad rohkem teadmisi, siis nad arenevad. Kuid tõeline areng nõuab ka paigalseisu ja olemist. Endasse vaatamine on sageli aeglasem ja vähem glamuurne protsess, kuid see on sügavam ja püsivam.
Miks endasse vaatamine on raskem?
Ego vastupanu:
Ego on mugav meelestrateegia, mis püüab säilitada tuttavat olukorda. Kui inimene hakkab endasse vaatama, võib ego tunda end ohustatuna ja saboteerida seda protsessi, pakkudes rohkem väliseid asju, millele keskenduda.
Emotsioonide ja varjatud mustrite hirm:
Endasse vaatamine võib tähendada kohtumist oma alateadvuse varjatud kihtidega: hirmude, valude ja vanade traumadega. Paljud valivad pigem välise tegevuse kui selle sisemise töö.
Kiiruse ja tulemuste ootus:
Meie ühiskond hindab kiireid tulemusi. Endasse vaatamine on aga aeglane ja peegeldav protsess, mis ei anna koheseid väliseid tunnustusi.
Mida teha, et leida tasakaal?
Peatu ja küsi: "Miks ma seda teen?"
Enne uue info otsimist või tegevuse alustamist tasub küsida: "Kas see on mulle praegu vajalik? Kas see viib mind sügavamale ühendusele enda ja minu tõeliste vajadustega?"
Anna ruumi vaikusele ja kohalolule:
Vaikus ja kohalolu annavad võimaluse tunda, mida sa päriselt vajad, mitte seda, mida ühiskond või ego sinult ootab.
Info integreerimine:
Iga uue info või teadmisega küsi endalt: "Kuidas see minu elu ja olemist tegelikult mõjutab? Kas ma olen seda kasutanud?" Informatsiooni kogumise asemel keskendu sellele, kuidas seda sügavamalt elada.
Enda vastu aus olemine:
Otsi vastuseid enda seest, mitte ainult väljast. Ole valmis küsima ja vastama ausalt: "Kas ma olen enda suhtes aus? Kas see, mida ma praegu teen, päriselt teenib mind?"
Tasakaal tegemise ja olemise vahel:
Arenda harjumust vaheldada aktiivset õppimist ja tegevust sisemise rahu ja refleksiooniga. Tee ruumi olemisele ja päriselt tundmisele.
Lõppkokkuvõte:
Informatsioon iseenesest pole halb, kuid kui me vaatame ainult välja poole, jääme iseenda tõest kaugele. Tõeline areng ei tule mitte ainult sellest, mida me teame, vaid sellest, kuidas me oleme. Kui inimene suudab leida tasakaalu välise info kogumise ja sisemise tõe tunnetamise vahel, hakkab ta kogema sügavamat terviklikkust ja rahu.